Esialgu oli meie töö küttimise ja korilusega otseselt seotud liigi ellujäämisega. Seejärel, tsivilisatsiooni, kaubanduse ja äritegevuse arenedes, hakkasid võimalused laienema, kuid me olime endiselt seotud oma töö lõpptulemusega.
Industrialiseerimise koidikul muutus töö aga üha rutiinsemaks, mehhaniseeritumaks ja bürokraatlikumaks. Töö killustus. Inimese töö ja lõpptulemuste vahele tekkis üha rohkem kihte.
Praegusel sajandil ei suuda paljud inimesed tööpäeva lõpus mõista, kuidas täpselt maailm tänu nende pingutustele muutus.
Mida rohkem inimene oma tööst võõrandub, seda enam peab ta mujalt otsima kasvu, meisterlikkuse ja eneseteostuse allikaid. Praegu räägime hobidest ja vabast ajast.
1953. aasta raamatus „Puhkuse ja vaba aja filosoofia“ väidab kehalise kasvatuse professor dr Jay B. Nash, et maailmas, kus töö muutub üha vähem rahuldust pakkuvaks, omandab vaba aeg tohutu tähtsuse. See, kuidas seda kasutatakse, võib kas süvendada töö vähenevast tähendusest põhjustatud halba enesetunnet või olla sellele otsustavaks vastukaaluks.
Inimesed tunnevad tööst väsimust ja tõlgendavad seda väsimust ülemäärasest pingutusest põhjustatud vaimse või füüsilise kurnatusena. Kuid päris nii see ei ole!
Nõnda mõeldes hakkame otsima rahu mõtlematu ja passiivse meelelahutuse kujul. Seejärel sulgub ring ning sellest saab psühholoogiline probleem. Tegelikult süvendab valesti korraldatud vaba aeg üksnes halba enesetunnet, mis võib viia õnnetu olemiseni ning soodustada ka depressiooni ja ärevuse kliinilisi juhtumeid.
Nash väidab oma töös, et see tsükkel sunnib tänapäeva inimesi tegelikult „koost lagunema“.
Oluline on mõista põhipunkti. Tegelikult on tööst põhjustatud väsimus tingitud vähesest kaasatusest tegevusse. Kui veel sügavamale kaevata, pole kõik negatiivsed tagajärjed isegi mitte väsimus, vaid igavuse ilming. Targalt kasutatud vaba aeg võib toimida ergutava vastumürgina tänapäevasele kalduvusele psüühiliselt laguneda.
Nashi sõnul võib vaba aeg pakkuda huvi, emotsionaalset ergutust ja saavutustunnet, millest palgatöös nii sageli puudu jääb.
Teaduslikult on tõestatud, et inimesel on „oskustenälg“, mis tuleb rahuldada, kui ta tahab õitseda ja olla psühholoogiliselt terviklik. Inimese tõeline kutsumus universumis seisneb selles, et näidata ühes või teises suunas meisterlikkust. See teeb meie elu õnnelikumaks ja seda nimetatakse „eneseteostuseks“.
Nash rõhutab, et aktiivsel ja loomingulisel puhkusel on otsustav tähtsus mitte ainult isiksuse terviklikkuse, vaid ka ühiskonna demokraatia tervise säilitamisel.
Mitte ainult seepärast, et demokraatia on huvitatud oma kodanike psühholoogilisest tervisest, vaid ka seetõttu, et vaba aeg võib arendada kannatlikkust, kriitilist mõtlemist ja aktiivset suunitlust, mida on vaja normaalse poliitilise elu hõlbustamiseks.
Tsivilisatsiooni surmaetappi tähistab sageli selle kasv, mida Nash nimetas „spektatoriidiks“. See on epideemiline taganemine passiivse meelelahutuse suunas.
Meenutage roomlasi ja nende gladiaatorimänge. Kui rahvas rahuldub leiva ja vaatemängudega, ei märka ta enam enda ümber toimuvat kultuurilist ja poliitilist allakäiku. Rahvas küllastub pealiskaudsest meelelahutusest sedavõrd, et ei suuda enam oma tahet kokku võtta, et poliitilises elus aktiivselt osaleda ja ühiskonnas toimuva sotsiaalse roiskumise vastu midagi ette võtta.
Oma vaba aja kasulik kasutamine on iseenesest kunst, mitte midagi automaatset.
On palju raamatuid, taskuhäälingusaateid ja kursusi selle kohta, kuidas oma tööaega juhtida ja produktiivsem olla. Kuid suhteliselt vähe räägitakse sellest, millega vabal ajal tegelda.
Osaliselt juhtub see seetõttu, et meile meeldib mõelda vabast ajast kui millestki vabast, mida tuleks kasutada spontaanselt. Loomulikult seisnebki suur osa meie vaba aja rõõmust selles, et puuduvad kindlad reeglid, struktuurid ja ootused. Me arvame, et lihtsalt teame, kuidas vaba aega kasutada, kui see tekib.
Tavalise töönädala haripunktis võib tunduda, et oleme kõige hõivatumad ja tööga koormatumad inimesed, kes on kunagi elanud. Selle käigus ununeb, kui järsult on tööaeg viimase 150 aasta jooksul lühenenud. Nagu teadlased märgivad, on meie töö hulk vähenenud poole võrra. Ainuüksi aastatel 2019–2020 tekkis inimestel keskmiselt veel pool tundi vaba aega. See juhtus kaugtöö aktiivse kasutuselevõtu tõttu, mis välistas edasi-tagasi sõitmise.
Kuna töötundide arv pidevalt väheneb, suureneb märgatavalt televiisorile, filmidele ja internetile kulutatav aeg. Need tegevused võtavad nüüd mitu tundi päevas.
Seega, kuigi kujutame end sageli potentsiaalsete kunstnike, käsitööliste ja harrastajatena, kellel takistab vabal ajal tähendusrikkamate tegevustega tegelda ajapuudus, õõnestab meie ühiskondlik senine käekäik sellist meelitavat optimismi. Enamiku inimeste puhul lõpeb kõik üldjuhul diivani ja täiesti mõttetute tegevustega.
Kui olla aus, siis mida rohkem on meil vaba aega, seda rohkem püüame mõista, millega ennast tegevuses hoida.
Kõik inimesed kalduvad vaikimisi minema väikseima vastupanu teed ja valima väikseima ühisnimetajaga tegevusi. Selle passiivse mustri murdmiseks ja vaba aja paremaks kasutamiseks on vaja teadlikku juhtimist ja aktiivset kavatsust.
Kes oli õnnelik inimene?
Ta maalis pildi, laulis laulu, voolis savist, uuris tähti, ehitas maja, luges head raamatut, rajas kauni aia ja õpetas noori vibuga täpselt laskma. Seda loetelu võib lõputult jätkata ning igaüks võib sinna midagi enda oma lisada. Kuid pole ühtegi õnnelikku inimest, kes lebaks päevade, nädalate ja kuude kaupa televiisori ees, telefon käes. Jah, see on puhkus ja rahu, kuid tõeliselt õnneliku elu retseptil on täiesti teistsugune ülesehitus.
Kuigi konkreetsed viisid, mille keegi oma vaba aja kasutamiseks valib, peavad olema individuaalsed ja omanäolised, on mõned juhtpõhimõtted kasulikud, et mõelda, kuidas seda võimalikult hästi ja kasulikult kasutada.
Nash pakub need juhtpõhimõtted välja püramiidi kujul.
Püramiidi aluses asuvad ühiskonna kõige passiivsemad meelelahutused (diivan/televiisor/internet). Püramiidis ülespoole liikudes muutub tegevus üha aktiivsemaks ja loomingulisemaks ning inimhingele üha kasulikumaks.
Nashi sõnul ei kõlba passiivne meelelahutus kuhugi – see on nagu karussell, millelt sõitja väljub täpselt samas kohas, kus ta peale läks. Sotsiaalmeedia kerimine ja televiisori vaatamine ei muuda teid praktiliselt üldse.
Veetke nädalavahetus lihtsalt „toimuvat jälgides“ ning lähete esmaspäeva hommikul tööle sama inimesena, kes läks reede õhtul koju.
Lugemine, vaatamine ja kuulamine võivad passiivsuse asemel muutuda osalemiseks ning inimesele kasu tuua. Kuid üksnes siis, kui see protsess õigesti korraldada. Nash väidab, et see toimib ainult juhul, kui vaatasite ja tundsite end toimuva osana, kogedes emotsionaalset vapustust. Seda mõistavad piisavalt kõrge vaimse arengutasemega inimesed. Nad tundsid sellist emotsionaalset osalust teatris head etendust vaadates, lahustudes täielikult laval ja enda ümber toimuvas. Hea raamat, mõtestatud film, kaunis kunstinäitus ning mõned spordiüritused võivad ergutada teie mõtteid ja puudutada teie emotsioone.
Just seepärast on tähtis vaadata ja kuulata kvaliteetset intellektuaalset toodangut!
Meie vaba aja võti on emotsionaalne kaasatus toimuvasse. Lemmikhobi töötab suurepäraselt, sest olete psühholoogiliselt kaasatud oma töö tulemuse loomise kõikidesse etappidesse, olgu selleks lillede istutamine tagaaeda, sokkide kudumine või oma kätega koju riiuli tegemine. Teistest erineda, proovida uut ülesannet, rohkem teada saada, välja mõelda, tegutseda, läbi elada ja millegi ainulaadse loomise ajal kõigis etappides osaleda – just see on tähtis kvaliteetse vaba aja ja oma õnneliku elu korraldamise jaoks.



