Hävitav harjumus mõelda negatiivselt!
Me kõik teame lapsepõlvest fraasi „närvirakud ei taastu“. See on muutunud sedavõrd igapäevaseks, et me isegi ei mõtle, et võib-olla pole see üldse nii. Teadlased kogu maailmas korraldavad erinevaid katseid, et tõestada vastupidist. Paljusid loomade närvirakkude taastamise katseid võib pidada edukaks. Selles suunas tehakse pidevalt teadustööd. Internetist võib leida rohkesti teavet embrüonaalse närvikoe siirdamise kohta. Tõestatud on embrüonaalse närvikoe siirdamise kliiniline tõhusus mitme haigusega patsientidel. Üldiselt areneb tänapäevane neuroloogia edukalt ega seisa paigal. Kuid lootusetuse ja kaotuse korvamatuse stereotüüp püsib inimeste mõtetes. Kuulen patsientidelt sageli: „Mida nüüd ikka teha? Närvirakud ju ei taastu!“
Siis ütlen patsientidele, et sündides antakse meile umbes sada miljardit neuronit. Varuga kõigiks elujuhtumiteks. Jah, esineb traumasid, mürgistusi ja raskeid haigusi, mis viivad pöördumatute tagajärgedeni. Kuid selliseid patsiente on inimeste koguhulgast väga vähe. Seepärast ei väsi ma inimestele, kes tulevad ja kurdavad, et nende aeg voolab kiiresti käest, sest stress, ökoloogia ja taas see, et närvirakud ei taastu, ütlemast: „Lõpetage enda hirmutamine. Hakkame mõtlema positiivselt. Meie organism kuuleb kõike.“
Eraldi tahaksin puudutada stressi teemat, mis paljude inimeste arvates nende tervist hävitab. Tegelikult pole aga kõiges süüdi stress, vaid viis, kuidas me olukorrale reageerime. Kõige raskem on muuta oma harjumuspärast mõtlemist. Oleme harjunud kannatama. Minu juurde tuleb väga palju eakaid inimesi. Nende seas on ka neid, kes elasid üle sõja, Leningradi blokaadi ja nälja. Vaat seal oli stressi palju. Kuid meie närvisüsteem suudab taluda tohutut emotsionaalset koormust.
Ja raske traumaatilise olukorra järel ei teki alati haigust. Erinevate vaevuste tekkimine on palju tõenäolisem igapäevase muretsemise korral kõige pärast. Sageli teeb meile muret, kes ja mida meist arvab, kes mida ütleb. Mis juhtub homme? Elame üle seda, mis on juba möödas, ja seda, mis pole veel saabunud. Just sellisel juhul kannatabki närvisüsteem. Närvisüsteem ei jõua emotsionaalsetest häiretest puhata. Kujundlikult öeldes kuulevad meie närvirakud kõike: iga sõna, iga mõtet. Vähe sellest, nad suudavad mäletada. Kui ütleme endale: „Stress teeb mulle lõpu. Närvid pole rauast“, siis teadke — tõenäosus, et te haigestute, suureneb.
Organism nõustub meiega. Kuidas teisiti? Kui peaaju on juhtiv elund ja mõte juhtimisvahend, kuidas saavad meie keha rakud mitte alluda? Vaatamata enesealalhoiuinstinktile ja organismi loomulikule soovile terve olla, „nõustuvad“ rakud ja koed kõigi meie mõtetega. Ning ma tuletan patsientidele ja ka iseendale pidevalt meelde, et oma kehast tuleb mõelda tänutundega selle töö eest. Ei maksa häbeneda peeglisse vaadates endale öelda: „Hei! Sa näed ju nii suurepärane välja! Ja keha on nii tugev ja imeline!“
Isegi kui kõnnite karkudega või lonkate, öelge endale ikkagi toetavaid sõnu. On ju neid, kes ei saa valu tõttu liikuda. Häid sõnu tervise kohta ei saa olla liiga palju. Kui olete kord uskunud, et keha kuuleb absoluutselt kõike, mida te tema kohta mitte ainult ütlete, vaid ka mõtlete, ei taha te teda enam sõnadega solvata.
Kui arvate, et jutustus sellest, kuidas närvirakud ei taastu, oli kasulik, pange palun „Meeldib“ või jätke oma kommentaar. Lugupidamisega, doktor Anastassia Šananina.



