Pilk tagasi minevikku aitab mõista oma ekslikke tõekspidamisi. Kuid sageli elame ainult mälestustes ega taha edasi liikuda. Pidevad mõtted tulevikust ei lase meil oleviku üle rõõmu tunda ega viibida siin ja praegu. Kas meil on raske peatada oma pilku lapse naeratusel või tee ääres kasvaval juhuslikul lillel? Raske on siis, kui kerime pidevalt läbi seda, mis on juba juhtunud, või elame selle nimel, mis võib-olla ei saabugi. Me muretseme. Meile tundub, et oleksime võinud käituda teisiti ja siis oleks kõik läinud teisiti. Ning me püüame oma päeva või aastat hoolikalt planeerida, et olla valmis igasugusteks ootamatusteks. Kuid me ei saa kunagi kindlalt öelda, et see meil õnnestub.
Kui elus tekib ootamatu raske olukord, on meil keeruline mõista, et probleemile teise nurga alt vaadates võime äkki näha, et see polegi üldse probleem. Pilkjustkui kõrvalt aitab olla objektiivsem. Kuid mitte igaüks ei suuda ennast kõrvalt vaadata. Meil on endast kindel arvamus, mis on sageli kujunenud juba lapsepõlves vanemate ja ühiskonna mõjul. Sellest tavapärase tajumise raamistikust väljumine tähendab hakata mängima teiste reeglite järgi.
Vaadake sellel lehel olevat fotot. Esmapilgul näeme inimest, kes on vallutanud järjekordse tipu… Kuid teise nurga alt vaadates ja endale lihtsalt fantaseerimist lubades märkame äkki draakoni silmakontuure.
Nii on ka elus. Meile on ilmsem pinnal olev vastus, otsene „põhjuse ja tagajärje“ seos. Oleme unustanud fantaseerimise ja imedesse uskumise. Mõtleme stereotüüpides. Selle poolest erineme lastest, kes lõbutsevad ja rõõmustavad. Kui laps nutab, ei mõtle ta, et nüüd algab tal raske periood. Vaadake last. Praegu on ta kurb, kuid minuti pärast on tema näol taas naeratus. Lapsed ei lakka imestamast. Lapsed tunnevad rõõmu sellest, mis neil on.
Kui vähe on meil, täiskasvanutel, vaja selleks, et kolmeaastast last rõõmustada. Kui saame täiskasvanuks, on täiesti loomulik arvata, et ka meie vajadused on nüüd teistsugused, kuid uuest saadav rõõmutunne võib olla endine. Me lihtsalt unustame, kui meeldiv on näha pärast pikka sügist esimest lund. Me ei taju enam lemmikrooga tõelise pidupäevana. Teeme kõike „õigesti“ ja kaotame sära silmist. Me ei liigu enam piisavalt ning tervis kaob. Heidame pilgu mängivatele lastele ja pöörame selle taas arvutiekraanile, selle asemel et nendega kas või lühikeseks ajaks ühineda.
Ometi annab viis minutit lastega muretult veedetud aega meie närvisüsteemile palju rohkem puhkust kui uudiste uurimine või sõpradega kirjavahetus. Ootame imet, kuid ei usu sellesse. Tahaksime, et meie elus oleks kõik ebaharilik, mitte nii nagu teistel. Et elaksime pika ja õnneliku elu hoolimata maailma ökoloogilisest olukorrast. Et suhted abikaasaga jääksid hellaks ja truuks hoolimata lahutuste arvu kasvust. Tahame, et meil oleks teisiti kui kõigil teistel, kuid käitume päevast päeva ühtemoodi.
Pilk mõnele harjumuspärasele asjale teise nurga alt aitab meil avardada oma tajupiire, lubada endale seda, mis tundus varem lubamatu, ning selle tulemusena avaneda uutele võimalustele ja muuta oma elu.



