Kui me sellesse ellutuleme, on meie ees justkui puhas paberileht või, ütleme, klaviatuur, millel me sõnu trükime – tegusid teeme. Sageli arvame, et ümbritsevad inimesed ja lähedased mõjutavad meie elu, mõistmata vahel, et igaühe ees on tema enda klaviatuur.
Kui oleme oma kohal ega uitagi arvutilaua ümber, ei trüki keegi meie elu klaviatuurile juhuslikku sõna, mis muudaks kogu sündmuste käiku. Küsimus on selles, kuidas olla siin ja praegu? Hoida sõrmi valmis ja trükkida teksti, mis kõlab kokku sinu sisemusega, kuulamata juhuslike inimeste nõuandeid, piilumata naabri õla taha ega arvamata, et tema lehekülje kopeerimine oma dokumenti paneb sind kogu tekstiga rahule jääma.
Me sünnime võime ja tohutu sooviga kirjutada omaenda stsenaarium, mis ei sarnane ühegi teisega.
See, kuivõrd me ennast usaldame, mõjutab ilu meie väljendusviisis ja kogu tekstis. Kui autor kirjutab oma elujutustust, saab ta üldjoontes vaid oletada, et lõpplahendus kujuneb just selliseks. Mida rohkem püüab autor kirjutada õigesti, valides hoolikalt iga sõna ja mõeldes sellele, mida inimesed tema jutustust lugedes ütlevad, selle asemel et nautida protsessi ennast, seda raskem on teost kirjutada, sest tõeline looming ei allu kontrollile ega ole etteaimatav. Nii on ka eluga. Keegi ei saa kunagi täiesti kindlalt öelda, mis juhtub homme. Seepärast on muretsemine homse päeva pärast võrreldav katsega joosta jalgrattast ette ja vaadata, kas rattad ikka liiguvad õiges suunas. Me lihtsalt teame, kuhu meil on vaja jõuda. Ja naudime sõitu.
Elu üllatab meid pidevalt meeldivalt, kui me ei esita oma nõudmisi, mis lähtuvad mõistusest, mitte südamest, vaid lubame endal täielikult loomisprotsessile pühenduda.
Jutustus elust kirjutab end nagu laul neil autoritel, kes ei oota oma tegelastelt kindlaid tegusid, vaid muudavad stsenaariumi vastavalt oma sisemistele vajadustele, mitte seetõttu, et nad oleksid ümbritsevatele midagi võlgu. On inimesi, kes loevad pidevalt uuesti oma elujutustusealgust. Nad pühendavad mälestustele suurema osa oma ajast ja takerduvad järgmise lause kirjutamisse. Nende jutustus ei saa kunagi menukiks.
Nii juhtub ka nendega, kes kustutavad jutustuse alguse ja elavad tulevikus, mõeldes pidevalt sellele, mida pole veel saabunud. Ka see teos ei rõõmusta ei autorit ennast ega tema lugejaid. Kuid on ka neid, kes naudivad iga tähe ja iga sõna trükkimist. Nad oletavad, et elu süžee kujuneb mingil viisil, kuid usaldavad oma intuitsiooni, kui sõrmed peaksid inspiratsioonile alludes hakkama looma varem kavandatust teistsugust eluteksti.
Hoidke ennast ja olge terved!



