Laste ja vanemate elus muutub 1. septembriga palju. Teine päevarežiim, teine koormus ja teine vastutus. Ei saa läbi kohanemisperioodita, mille jooksul lapsed jõuavad tavarütmi ja mis võib mõnikord kesta kuni kuu.

Kohanemine on võime harjuda ilma eriliste emotsionaalsete kaotusteta rangema päevarežiimiga, kuhu kuuluvad varajane ärkamine ja selge õppeprotsessile suunatud päevakava. Tahad või ei taha, kuid magama tuleb minna vara, mis on 3 suvekuu jooksul ununenud — võis istuda arvuti taga pärast südaööd, pühendada aega raamatutele ja mitte muretseda eelseisvate tegemiste pärast.

Varajane ärkamine nõuab suuri pingutusi ning vanemad teavad, kui raske on last üles ajada. Psühholoogi klientidel halveneb äkki enesetunne ning lähemal uurimisel selgub, et vaevuste sümptomid tugevnevad õppeaasta alguse teadvustamata hirmu mõjul. Kohutav: jälle tuleb last õhtul õigel ajal magama minema veenda, hommikul üles ajada, mitte lasta tal tundi hilineda ning ise tööle mitte hilineda. Ja seejärel veel koduseid ülesandeid kontrollida. Kõik see põhjustab vanematele kahtlemata suurt pinget.

Kuid emad, kes tajuvad õppeaastat läheneva katastroofina, said eelmisel aastal olukorraga hakkama. Tähendab, eelkõige hirmutab tunne, et kõik langeb taas korraga kaela ja vanemarolliga ei õnnestu toime tulla. Struktureerime olukorra. Päevarežiimi tuleb muuta nii, et lapsega tema magamaminekuaja üle ei tekiks skandaali. Eile läks ta magama kell 12, täna aga tuleb ta voodisse saada kell 22.00. Loomulikult hakkab ta sellele vastu, sest organism pole valmis. Kohanemine ei saa toimuda kohe, selleks on vaja aega. Tuleb kokku leppida. Tahad või ei taha — kool nõuab varajast tõusmist, varajane tõusmine aga tähendab varajast magamaminekut. Nihutame aega kas või poole tunni võrra päevas. Veel parem on anda lapsele võimalus ise oma päevakava koostada ning seda vajaduse korral parandada, võimalikke puudusi kritiseerimata. See aitab vältida kaost, mis võib uude olukorda mõtlematult suhtudes tekkida.

Anname lapsele energiat!

Oluline on last distsiplineerida, et ta mõistaks: õppetunnid on tema elu kohustuslik osa. Kui laps pole koolikorraga harjunud, leiab ta tuhat meeldivamat tegevust kui otsesed kohustused ning teeb mida tahes, et tunnid „unustada“.

Jutud režiimist ning töö ja puhkuse korraldamisest, millest meil juba nõukogude ajal villand sai, pole oma aktuaalsust ka tänapäeval kaotanud. Esiteks vajab laps pärast kooli veidi puhkust. Isegi kui ta jõudis oma huvialaringis käia ja näiliselt ümber lülituda, vajab ta enne „kohustuse täitmisele“ üleminekut ikkagi tund kuni poolteist puhkust.

Nagu vajame energiat tööks, vajab energiat ka koolis õppimine. Suvel said lapsed hakkama taimset päritolu toiduainetega ning aju polnud vaja eriliselt toita. Õppeaasta jooksul vajab aju sobivat kütust.

On märgatud: kui vanemad lapsele süüa valmistavad, toitub ta normaalselt ning tal pole vajadust haarata hamburgereid või, veel hullem, tühje maiustusi. Kui laps on aga jäetud omapäi ja otsustab ise, mida osta, eelistab ta loomulikult midagi „maitsvamat“ ja odavamat: mitte õuna, vaid saiakest — kiireid süsivesikuid, mis ei suuda aju toita. Oluline on hoolit
seda toitumisrežiimi ja -iseloomu eest, lisades piisavalt aeglaseid süsivesikuid — köögi- ja puuviljades —, et lapsel ei tekiks saiakeseisu.

Lapsele toitu valmistades on mõistlik lähtuda tema eelistustest. Kui ta keeldub mingist tootest, miks sundida teda seda sööma ja püüda roa kasulikkust selgeks teha?! „Tean perekonda,“ ütleb Olga Vassiljeva, „kus ema võitleb iga päev lapsega, et ta kala sööks. Kuid ta ei hakka seda sööma! Asi lõpeb alati rikutud suhetega.“ Laste soovidega tuleb arvestada ja koostada menüü, mis sobib kõigile.

Kontrollida, mitte üle hoolitseda!

Unistame, et lapsed oleksid iseseisvad, ja samal ajal hoolitseme nende eest pidevalt üle. Kas siin on kuldne kesktee? Tuleb mõista, et noorema koolilapse tähelepanu püsib 30–40 minutit, vanemal lapsel 45 minutit. Pole juhus, et tund kestab just kolmveerand tundi: see on seotud aju füsioloogiaga, sest kujunemisjärgus aju ei suuda tähelepanu kauem hoida. Kui laps istub õppimise taga kolmandat tundi, ei suuda ta enam anda produktiivset lahendust või ideed. Karjumine ja riidlemine on mõttetu. Võib-olla oleks parem, kui ta jalutaks, lülituks millelegi muule ja istuks 15 minuti pärast uuesti tööle. See on produktiivsem kui koduste ülesannete venitamine tervele õhtule.

Algkooli lõpuks peab laps oskama koduseid ülesandeid iseseisvalt teha ning pöörduma vanemate poole ainult täpsustamiseks või raskuste korral. Kontrollimine ei tähenda lapse eest ülesannete lahendamist, et kiiremini saaks. Lapsed on nutikas rahvas. Nad harjuvad, et ema või isa on alati kõrval, ja saavad kiiresti aru, kuidas neilt näiteks vastust kätte saada. Kui vanematel pole piisavalt kannatlikkust ja enesevalitsust, hakkavad nad ette ütlema ja lapse eest ülesannet lahendama — laps taipab seda hetkega ning kasutab seda ikka ja jälle. Lõpuks pole tal lihtsalt võimalust iseseisvalt tegutsema õppida.

Teeni usaldus välja!

Oluline on ka see, et laps sotsialiseeruks, looks suhteid eakaaslastega ja leiaks oma koha nende ringis. Sellel teel on omad sotsiaalvõrgustikega seotud allhoovused.

Internetis on kõik suhted meie eest varjatud ning me ei tea, millega meie laps seal tegeleb. Kuid kui täiskasvanud oskavad lapsele rääkida oma huvidest veebis ning ka oma negatiivsest suhtumisest selle üksikutesse külgedesse, on lihtsam saada lapselt vastureaktsioon.

Oluline on teada, kes lapsega vestlusi alustab ja millest neis räägitakse, ning suhelda lapsega kogu huviga, et olla kursis sellega, mis teda huvitab ja kellega ta suhtleb.
Mõnikord tunnevad vanemad selgelt, et midagi on valesti. Kuidas panna laps avameelselt rääkima?

Kui täiskasvanutel on lapsega usalduslikud suhted, pole probleemi. Usaldus põhineb aga vanemate järjekindlusel. See tähendab, et kui vanem midagi ütleb, siis ta ka teeb seda. Tavaline näide: laps jookseb oma murega ema juurde ja palub: „Ema, ainult ära kellelegi räägi“ — ning jagab juhtunut. Ema lubab „konfidentsiaalsust hoida“ ja… võtab pikemalt mõtlemata telefonitoru, et kuuldu vanaemale edasi rääkida. Nii on kogu usaldus hävitatud ning on naiivne oodata, et laps räägib oma üleelamistest ka edaspidi.

Kui vanemad märkavad äkki lapses mingit pinget või kummalist käitumist, midagi on temas muutunud, on see juhtum, mil tuleb esitada otsene küsimus. Lapsele on oluline, et tema huve jagaks keegi lähedane, kes ei piirduks valvefraasidega nagu „Kuidas läheb?“.

Positiivse suhtumise seisukohalt!

Lapse üleminek algkoolist põhikooli või põhikoolist gümnaasiumi on seotud täiendavate muutustega. Laps peab uuesti kollektiivi sulanduma ja leidma selles oma koha. Seejuures võib hüperaktiivne laps eakaaslasi endast eemale tõugata,
vähe suhtlev laps aga ei suuda vastupidi kõigist pingutustest hoolimata kellegi tähelepanu pälvida. Ka selleks tuleb last püüda ette valmistada, rääkides, et tal tekivad uued sõbrad ja kaaslased, kes ei sarnane kaugeltki temaga. Isegi hüperaktiivse lapse hüperaktiivsus on tingitud ärevusest. Tal on selles maailmas rahutu. Ka sellel, kes end kokkutõmbunult seina ääres seisab, on oma ärevus, temagi kardab tundmatust. See tähendab, et mõlemad vajavad tuge.

Piisab sellest, kui sisendate lapsele: „Kõik läheb hästi, kõik lapsed on head. Mõista: ühel kujuneb kõik nii, teisel teisiti. Oluline on tunda huvi teiste inimeste vastu.“ Sellised elementaarsed suhtlusreeglite vihjed tulevad talle elus kasuks. Võib-olla ei teadvusta nooremad koolilapsed seda teemat veel piisavalt, seepärast on kasulik olukord läbi mängida. Mängus tulevad sageli esile probleemsed hetked, millest saab rääkida. Näiteks: „Vaata — mina olen see poiss, kes sind kiusab, ja mul on hirm. Ehk leiame sellele inimesele õiged sõnad?“ Juba sellega saate anda lapsele vajalikku algatusvõimet.

Kahjuks esineb vanematel sageli isiklik negatiivne häälestatus. Lisaks sellele, et lapsed pole valmis suvise eluviisi muutuseks, süvendavad vanemad ise sellist meeleolu: oh, jälle kool. Kool on aga olemuselt huvitav, see on koht, kus on palju õpetlikku ja põnevat. Nakata lapsi positiivse suhtumisega kooli oma positiivse suhtumise kaudu töösse. See teeb elu lihtsamaks nii ühtedele kui ka teistele.