Artiklid ja intervjuud

Haige olla ja naeratada: „Margaritale on kasulik haige olla!“

Margarita on väga meeldiv naine. Teda vaadates tekib soov naeratada. Margaritat vaevavad valud lülisamba kaela- ja rindkereosas ning kätes. Ta ei saa poekotte kanda ega end riidesse panna. Kuid ta naeratab sellegipoolest. Tal on armastatud töö. Ta töötab tavalises koolis matemaatikaõpetajana. Kliiniku arstide poole pöördus ta seepärast, et ei saa valutõttu tahvlile kriidiga kirjutada.

Ta alustas kliinikus ravikuuri: füsioteraapiaprotseduurid ja nõelravi. Tema enesetunne paranes kohe. Vähenesid valud. Ta sai rahulikult magada. Kuigi muutus veidi kurvaks. Kuid kolmandale seansile tulles ütles ta, et valud on taas tagasi. Ravi alguses juhtub sedagi. Seekord tekitas aga tähelepanu tema meeleolu. Näis, et Margarita ei olnud sugugi kurb selle pärast, et valud teda jälle vaevasid. Loomulikult oigas ta ja hõõrus kaela, kurtes valude naasmise üle, kuid samal ajal naeratas edasi ja oli heas tujus. Muidugi kohtan ma optimiste, tugevaid inimesi, kes võtavad eluraskusi mängeldes ja usuvad, et kõik, mis juhtub, juhtub parimaks. Mul on alati hea meel, kui elu kingib mulle selliseid kohtumisi. Mõni kogub marke. Mina kogun meeldivaid mälestusi.

Kuid seekord tahtsin välja selgitada, kas tal pole varjatud motiivi haige olla. Ükskõik kui uskumatu see ka ei kõlaks, on mõnel inimesel tõepoolest kasulik haige olla. Loetlen vaid mõned olukorrad, kus meil on mugav mitte terveks saada. Vajadus lähedaste hoolitsuse ja tähelepanu järele. Soovimatus elus midagi teha. Haigus on seejuures suurepärane ettekääne mitte minna tööle või kooli ega kohtuda ebameeldivate inimestega. Oma iseloomuvigade õigustamine. Võimalus lubada endale midagi liigset, näiteks mõnda toiduainet. Seda loetelu võiks jätkata. Ka Margarital oli oma põhjus haige olla. Mul ei tulnud isegi alustada, nagu tavaliselt, kaugemalt juttu sellest, et on juhtumeid, kus terveks saamine pole meile kasulik. Ta hakkas ise rääkima:

„Oh, ma ei tea, mida ma ilma oma tütreta teeksin! Ta kavatses ju Rootsi elama kolida. Aga mina jäin siin haigeks. Kuidas ma ilma temata hakkama saaksin! Ja mu lapselaps on juba suur. Käib poes toitu toomas. Nad muretsevad minu pärast väga!“

Vaat, mõtlen, nüüd sai kõik selgeks. Ainult kuidas sellest patsiendile rääkida? Küsin:

„Margarita, kas te tahate, et teie tütar koos perega Rootsi koliks?“

„Muidugi tahan!“ vastab ta. „Neile pakutakse seal suurepäraseid elutingimusi. Kes siis ei tahaks oma lastele õnne!“

„Aga kas teil läheb ilma nendeta kurvaks?“ küsin. „Muidugi läheb,“ vastab Margarita ohates. „Tütar on mul ainus. Rootsi ei saa ju sageli sõita!“

„Teie keha aitabki teil tütart mitte ära lasta, et teil kurb ei oleks,“ ütlen talle lõpuks oma mõtte.
Ta vaatab mulle vaikides otsa. Raputab pead. Seejärel lausub siiski:

„Kas nii võib tõesti olla?“ Ja vastab ise:
„Kuigi… Ma räägin sellest ju pidevalt viienda A klassi Ivanenko vanematele. Sellest, et ta jääb neil enne matemaatika kontrolltööd haigeks! Kas ma tõesti käitun praegu ise nagu kangekaelne teismeline…“

Mul veab kohtumistega huvitavate inimestega. Nendega suheldes õpin. Iga inimest, keda kohtan Elu teel, võtan kui võimalust saada enda jaoks teada midagi uut, näha neis, neis inimestes, oma sisemust, mis vajab muutusi. Olen Elule tänulik, et ta kingib mulle kohtumisi inimestega, kes jätkavad temaga avatud dialoogi igas vanuses. Kes jätkavad õppimist igas vanuses. Sest ma loodan, et ka minu soov kuulda ei kao. Ja ma imestan siiani. Loen terve öö raamatut meie ümber olevatest võimalikest võimalustest ja vajadusest oma unistus kindlaks määrata, et hommikul poes kuulda, kuidas viieaastane poiss mulle ütleb — loomulikult ütleb ta seda oma emale, mina aga kuulen seda lihtsalt „juhuslikult“: „Emme, nii lähebki elu mööda, kuni me siin sinuga küpsiseid valime!“ 

Tagasi kõigi artiklite juurde

Broneerige vastuvõtuaeg sobival viisil

Veebibroneerimine

Valige spetsialist ja sobiv aeg

Vali aeg

Administraatori abi

Saatke vastuvõtule registreerimise päring

Saada päring

Või helistage: (+372) 675 00 57