Artiklid ja intervjuud

Ei saa oigata ega hingata – valu rinnus!

Roietevaheline neuralgia!

Kui terav valu äkitselt rindkerest läbi torkab, mõtleb enamik selle tõttu „kõverasse tõmbunud“ õnnetuid inimesi tahtmatult, et neid tabas infarkt, ega mõtle, et see on roietevaheline neuralgia. Tahan märkida, et rindkerevalu on sümptom, mitte diagnoos. See võib olla märk eri vaevustest, alates katastroofilistest kuni täiesti lihtsate meditsiiniliste probleemideni. Niipea kui inimene tunneb rindkerevalu, tuleb võimalikult kiiresti hinnata selle tõsidust.

Roietevaheline neuralgia – raske on otsi leida!

See ei ole nii ohtlik kui infarkt, kuid on väga, lihtsalt väga piinav ja valus. Sellest pole keeruline vabaneda, kui arsti juurde minekut mitte edasi lükata. Põhjuseid, mis võivad roietevahelist neuralgiat esile kutsuda, on väga palju: suhkurtõvest, alajahtumisest ja B-rühma vitamiinide puudusest organismis kuni osteokondroosi, lülivaheketaste songa, liigeste ja sidemete põletiku ning naiste hormonaalsete häiretega seotud põhjusteni. Rindkeret aheldav tugev valu tekib äärmiselt harva ainult ühe teguri toimel. Ning sel juhul ei ole isegi kogenud kolleegil mõnikord jõukohane mõista, kus lõpeb üks haigus ja algab teine.

Roietevaheline neuralgia: kameeleonhaigus.

Roietevahelise neuralgia salakavalus seisneb selles, et see võib avalduda valuna südames, maos või neerupiirkonnas, sest roietevahelistest närvidest lähtuvad väikesed harud nende elundite juurde. Mõnikord ei valuta mitte ainult roiete piirkonnas, vaid ükskõik millises muus kehaosas. Just seepärast on neuralgia diagnoosimine sageli keeruline isegi kogenud arstile. Seda võib pidada milleks tahes!

Roietevahelise neuralgia korral püsib valu kaua, nii päeval kui ka öösel. Peale selle tugevnevad valuaistingud sügaval sisse- ja väljahingamisel, köhimisel või aevastamisel, kehaasendi muutmisel, järskude liigutuste tegemisel, samuti füüsilise koormuse ja isegi haige koha iseseisva kompimise korral.

Roietevaheline neuralgia: „Ise oleme targad!“

Tugeva rindkerevalu algpõhjust on iseseisvalt võimatu välja selgitada, seepärast ei tohi mingil juhul tegelda enesediagnostika ega iseravimisega. Ravi tehakse sõltuvalt valuaistingute põhjusest. Kui näiteks haiguse põhjuseks sai seljaajunärvide juurte pitsumine, aitab ainult põhihaiguse – osteokondroosi või lülivaheketta songa – ravi.

Üldjuhul määratakse kompleksne ravi. Roietevahelise neuralgia ravimeetodite kompleksi võivad kuuluda füsioteraapia, nõelrefleksoteraapia, osteopaatia, massaaž või manuaalteraapia, ravivõimlemine ning vajaduse korral lülisamba õrn venitamine. Väga head mõju avaldavad mesilase- või maomürki sisaldavad salvid. Need lõdvestavad suurepäraselt lihaseid ja suurendavad sidemete elastsust. Soovitatav on võtta ka B-rühma vitamiine. Samuti ei tasu eirata mõõdukat füüsilist koormust, sest kehaline tegevus suurendab endorfiinide tootmist, millel on väga tugev valuvaigistav toime.

Ja veel veidi ravist…

Arvestades, et roietevahelise neuralgia arenguni võivad viia kõige erinevamad tegurid, ei ole kõigile patsientidele ühtset raviskeemi. Haiguse ägedas perioodis määratakse tavaliselt põletikuvastaseid vahendeid, mis kõrvaldavad kiiresti valu ja taastavad normaalse liikuvuse. Neid ei tohi aga kasutada ilma arsti korralduseta, sest kõik need võivad põhjustada mitmesuguseid tüsistusi seedetrakti ja verehüübimissüsteemi poolt. Medikamentoosne ravi mõjutab ainult haiguse ilminguid, mitte haiguse põhjust ennast, seepärast tekib roietevaheline neuralgia mõne aja pärast uuesti.

Nagu praktika on näidanud, on rohkem kui 75% juhtudest roietevahelise neuralgia põhjuseks lülisamba osteokondroos; järelikult ei anna ainult valuhoo peatamisele suunatud ravi püsivaid tulemusi. Me teame, et siin on tähtis pöörata tähelepanu valusümptomite kordumise ennetamisele; selleks tuleb kõrvaldada lülivaheliigeste muutunud kudede surve seljaaju närvijuurtele. Närvikoe saab „pihtide vahelt“ vabastada eespool nimetatud massaaži, manuaalteraapia või osteopaatia abil.

Massaaži ja manuaalteraapia ajal avaldatakse lülisambale küllaltki tugevat mõju, seepärast võib neid kasutada alles pärast ägeda protsessi vaibumist. Sageli toimub tehtava ravi mõjul roietevahelise neuralgia ägenemine. Erinevalt neist meetoditest võib osteopaatiat kasutada haiguse mis tahes staadiumis, sest selle toime on väga pehme. Osteopaatilise ravi meetodeid on mitu.

Enne ravi alustamist teeb arst kätega osteopaatilise diagnostika. Seejuures määrab ta väga täpselt kindlaks spasmis lihaste, ülepinges liigessidemete piirkonnad ja lülikehade nihked. Osteopaatilised tehnikad võimaldavad taastada lülivahe- ja roideliigeste õiged anatoomilised suhted ning parandada neis verevarustust ja ainevahetusprotsesse. Selle tulemusel kõrvaldatakse valuaistingud, taastub lülivaheketta kudede elastsus ning suureneb selle ava läbimõõt, millest pitsunud närvijuur läbi läheb.

Osteopaatilised ravimeetodid on suunatud patsiendi organismi sisemiste ressursside mobiliseerimisele, mis aitavad haigusega toime tulla ja ennetada roietevahelise neuralgia hoogude kordumist. Oluline on, et tüsistuste vältimiseks peab raviprotseduure, eriti roietevahelise neuralgia ravi korral, tegema ainult kogenud osteopaat. 

Lugupidamisega doktor Semjon Goltsman.

Tagasi kõigi artiklite juurde

Broneerige vastuvõtuaeg sobival viisil

Veebibroneerimine

Valige spetsialist ja sobiv aeg

Vali aeg

Administraatori abi

Saatke vastuvõtule registreerimise päring

Saada päring

Või helistage: (+372) 675 00 57