Artiklid ja intervjuud

Doktor Semjon Goltsman: „Pealinna arst on pärit Kohtla-Järvelt“

Doktor Semjon Goltsmani tunneb tohutu hulk inimesi nii Eestis kui ka välismaal. Mitte ainult seetõttu, et ta on arst, on juba palju aastaid juhtinud meditsiinikeskust „Goltsman Therapy“ ning ainuüksi tema isiklikult vastuvõetud patsientide arv ületab kümneid tuhandeid, vaid ka sellepärast, et temast on ammu saanud avaliku elu tegelane — ta on aastaid aktiivselt esinenud raadios ja televisioonis, kirjutanud artikleid ajalehtedes ja ajakirjades, püüdes inimestele arusaadavas keeles rääkida erinevate vaevustega võitlemise viisidest, ning vastanud arvukatele küsimustele. Kuigi doktor Goltsman elab juba ammu pealinnas, külastab ta sageli ka oma kodust Ida-Virumaad, kus teda ootavad mitte ainult sugulased ja sõbrad, vaid ka arvukad patsiendid. Kuidas ta oma elukutseni jõudis, kuidas kujunesid tema kogemus ja oskused ning mis paneb teda elama ja aktiivne olema? Sellest ja paljust muust nõustus ta meeleldi rääkima meile ja oma kodukandi inimestele.

INTERVJUU AJALEHES „PÕHJARANNIK“, ajakirjanik Irina KIVISELG
— Kas arstiamet on teie lapsepõlveunistuse täitumine?
— Olin 12-aastane, kui vanaema kodus minu silme all suri… Kogu mu pere võitles kogu hingest tema elu eest. Tahtsin meeletult teda aidata! Just siis tekkis esimest korda soov saada arstiks ja inimesi aidata.
Hiljem, kui õppisin Kohtla-Järve 13. kooli vanemates klassides, jõudsin kogeda niinimetatud õppe-tootmiskombinaatide praktikat, kus igaüks sai valida endale erialase suuna. Otsustasin omandada „noorema meditsiinitöötaja“ eriala. Õppisime nii teooriat — noortele oli loomulikult kõige huvitavam uurida „Inimese anatoomia“ peatükke: kehaehitust, selle olemust, lihaseid, liigeseid jne — kui ka läbisime „praktikat“. Mäletan tänaseni, et kõik algas sellest, kui rühm viidi uroloogiaosakonda, meile anti lapid ja nuuskpiiritus ning kästi pesta aknaid palatis, kus viibisid lamavad haiged. Oli väga ebamugav tunne…
— Ja see ei peletanud teid eemale?
— „Halb on sõdur, kes ei unista kindraliks saamisest!“ Vastupidi, kõik see tugevdas minus soovi õppimisse tõsisemalt suhtuda. Pärast kooli lõpetamist esitasin dokumendid velskri erialale meditsiinikooli, mis asus samuti Ida-Virumaal. Olles kooli edukalt lõpetanud, oleksin võinud rahulikult kohe ülikooli kandideerida, kuid otsustasin läbida „meditsiinikooli“ kõik „astmed ja auastmed“.
Need olid suurepärased aastad — meil olid suurepärased õppejõud, kes olid tollal kogunenud kogu Nõukogude Liidust. Eestisse suunati sel ajal parimaid. Meenutan neid aukartuse ja tänutundega! Erinevalt teistest oli mul pärast meditsiinikooli nii Tartu Ülikooli sisseastumine kui ka seal õppimine palju lihtsam.
— Mis juhtus edasi? Kuidas eriala valik toimus? 
— Mul oli kolm võimalust: kirurgia, günekoloogia ja silmahaigused. Tol hetkel köitis mind rohkem kirurgiline suund. Internatuuri lõpetades ja kohe praktiseerivaks arstiks saades, omades kahte klassikalist meditsiiniharidust, mõistsin aga, et on kaks raviviisi: konservatiivne ja operatiivne. Kui teist on võimalik vältida, tuleb püüda valida tee, mis võimaldab kasutada kõiki kättesaadavaid meetodeid patsiendi jaoks minimaalse kõrvaltoimega. Põhimõte „ära tee kahju“ on iga arsti aksioom. Kõhklesin, kahtlesin ja otsisin, kuid ei lakanud õppimast… Oli isegi aeg, mil sain kogemuse farmakoloogiaettevõttes töötades. Ja äkki ajendas mind soodne asjaolude kokkulangemine pöörama tähelepanu taastusravi ja füsioteraapia meetoditele. Samal ajal pakkusid Peterburi kolleegid mulle osalemist füsioteraapia ja taastusravi kateedri täiendusõppeprogrammis. Siin leidsin end taas! Leidsin meditsiinisuuna, mis võimaldab päästa inimesi spordivigastuste tagajärgedest, taastada neid pärast operatsioone, tegeleda rehabilitatsiooni ja füsioteraapiaga ning kasutada meetodeid, mis on inimese loomulikule olemusele lähedased. Seal tekkis mul esimest korda mõte oma kliiniku avamisest ning mõne aasta pärast, 2007. aastal, asutati meditsiinikeskus „Goltsman Therapy“, mille põhisuunaks sai tugi- ja liikumiselundkonna haiguste ravi.

— Kas võiksite üksikasjalikumalt rääkida, mis veel ajendas oma kliinikut looma? See on ju tõsine ja tülikas ettevõtmine. 
Kliinikut avades mõistsin, et tugi- ja liikumiselundkonna haiguste ravimine on keeruline ja ennekõike kompleksne ülesanne, milleks on vaja teadmisi eri valdkondadest, nagu neuroloogia, ortopeedia, refleksoloogia, kardioloogia ja isegi psühholoogia. Inimene on kord juba nii loodud — ta on üks tervik.
Mul õnnestus meeskonda kaasata nii kogenud arste kui ka noori ja väga paljutõotavaid spetsialiste, kes olid end juba akadeemilises ja kliinilises valdkonnas tõestanud. Arvan, et sellistest inimestest nagu Mark Brašinski, Roman Balõtšev, Olga Vassiljeva, Irina Kulikova, Natalja Bulattšik ja Anatoly Grankovsky räägivad paljud patsiendid ja kolleegid uhkuse ja austusega. 
Meie meditsiinikeskus töötas aastaid nii Haigekassa kui ka Sotsiaalministeeriumiga, oleme kindlustusseltsi Ergo partner välismaalaste ravimisel, osalesime erinevates rehabilitatsiooniprojektides ning meil oli korduvalt au olla kutsutud saatma tuntud välisartiste nende ringreisidel. Oleme meeskonnaga jõudnud läbida pika tee. Olen neile kõigile selle eest tänulik!
— Kas möödunud aastatega on midagi muutunud? 
— Kui rääkida näiteks haigustest, õnnestus mul märgata huvitavat tõsiasja: psühhosomaatiliste haiguste osakaal kasvab viimasel ajal järjest rohkem. Kui varem oli selliseid patsiente ligikaudu 30–40%, siis nüüd koguni 50–70%. Kahtlemata on praegu palju seotud emotsionaalse pinge ja stressiga, inimest mõjutab kõik.
— Pidevad artiklid ajalehtedes ja ajakirjades, raadioesinemised, osalemine telesaadetes — kuidas avalikkuse tähelepanu teie elu mõjutab?
— Naeratab. Pärast seda, kui mind kord kutsuti TELE2 kampaania „näoks“, hakkasid isegi lasteaialapsed mind ära tundma. Selles reklaamis osalemine oli puhas juhus: meie keskus oli juba ammu selle teenusepakkuja klient ning ühel päeval helistati sealt ja öeldi, et korraldati konkurss ning valiti kolm „kampaania nägu“. Kas ma oleksin nõus endast rääkima? See oli huvitav kogemus, mulle meeldis „filmis“ osaleda. Kui aga tõsiselt rääkida, siis loomulikult mõjutab. Näiteks võidakse isegi restoranis või liuväljal ligi tulla, midagi küsida või professionaalset nõu paluda.
— Mis ajendab teid tegelema „üldrahvaliku valgustustööga“? „Raadio 4-s“ juhtisite peaaegu kaks aastat koguni iganädalast autorisaadet „Tervisekool“. 
— Loomulikult soov aidata ja olla kasulik võimalikult paljudele inimestele. Kõigil pole võimalik minu vastuvõtule tulla. Minu kontseptsioon on rääkida tervisest ja anda nõu nii, et see poleks igav, vaid huvitav ja meeldejääv. Osalen rõõmuga erinevates haridusprojektides. Praegu näiteks avas minu abiliste meeskond — mille eest neile eraldi tänu — „Doktor Goltsmani Kooli“, mille eesmärk on korraldada internetis avatud ja kinniseid konsultatsioone ning seminare, et rääkida ja õpetada: „mida teha erinevates olukordades, kui arsti pole lähedal“ või „kuidas üht või teist haigust ennetada“. Lühidalt tegeleme ennetamisega — muide, pidage meeles, kunagi oli see kirjutatud nõukogude arsti kohustustesse. Sama kooli raames püüavad kõik meie keskuse spetsialistid anda väikseid kasulikke nõuandeid, näiteks: „Lapsel on köha. Mida teha?“, „Kuidas tugevdada immuunsust?“ ja palju muud.
— Avaldage saladus. Kuidas doktor Goltsman omaenda tervise eest hoolitseb?
— Õige toitumine ja joomine on alus — kõik vastavalt seisundile, lähtudes minu aktiivsest eluviisist ja konkreetsest tegevusest, mis mul ühel või teisel hetkel ees seisab. Näiteks enne sportimist. Olles oma organismi küllalt hästi tundma õppinud, tean toiduaineid, mis võivad mulle kahju teha, ning neid ma kindlasti ei tarbi. Liigun palju, seepärast tuleb juua palju vett. 
Kui tunnen halba enesetunnet, püüan mõista, miks see nii on: võib-olla sõin midagi sobimatut või riietusin ilmale mittevastavalt… Võib-olla olen väsinud ning tugev pinge vähendas immuunsust… Kui lahendad probleemi olemuse, leiad algpõhjuse ja astud õiged sammud, enesetunne paraneb ja taastub. 
Tean samuti kindlalt, et tervis tähendab alati positiivset häälestatust, seepärast püüan võimaluse korral kaitsta ennast negatiivse teabe eest. Igal hommikul ärkan hea päeva tundega. Kui tekib probleem, püüan mitte emotsionaalselt üle elada, vaid otsida konstruktiivseid lahendusi. Minu kreedo on: arst ei tohi üldse haige olla!
— Kas puhkamiseks jääb aega? Mida teile teha meeldib?
— Kui rääkida puhkusest, armastan olla perega ja lastega tegeleda. Jalutan hea meelega koeraga — meil on armas griffoni tõugu koer. Tegelen jalgrattaspordiga. Mulle meeldib midagi õppida, lugeda ja vaadata. Jumaldan reisimist. Hiljuti nägin kohvrireklaami: sinna oli joonistatud maakera ja juurde pandud viltpliiatsid, et värvida kaardil kohti, kus oled juba käinud. Minu unistus ongi samasugune kaart.

Tagasi kõigi artiklite juurde

Broneerige vastuvõtuaeg sobival viisil

Veebibroneerimine

Valige spetsialist ja sobiv aeg

Vali aeg

Administraatori abi

Saatke vastuvõtule registreerimise päring

Saada päring

Või helistage: (+372) 675 00 57