Seda küsimust kuulen ma väga sageli. Vastus saab siiski olla ainult üks: ei üks ega teine, ei artriitega artroos! Vaatamata nende kahe haiguse näilisele sarnasusele erinevad artriit ja artroostekkemehhanismi ja ravi poolest. Nende haiguste esimesed sümptomid on hommikuse jäikuse tunne. Rusikat on raske kokku suruda või avada, nööpe kinni panna, paelu siduda. Liigesed tursuvad, nende kohal olev nahk punetab, iga liigutus muutub väljakannatamatuks. Haigusega kaasneb palavik ning sageli tüsistused südamele ja teistele elunditele. Nõuanne selliste haigustega inimestele on järgmine: selleks et artroos või artriit ei viiks invaliidistumiseni, tuleb tugevdada kõhrede toitumist, normaliseerida vereringet ja suurendada liigeste liikuvust, millele aitavad kaasa näiteks võimlemine, ravi kaanidega, külmaravi jne.
Et mitte jääda paljasõnaliseks, toon näite ühest artroosist paranemise juhtumist.
Valentin, 47-aastane ehitaja, tegeles varem aktiivselt spordiga ja mängis jalgpalli. Aasta tagasi tekkisid tal seljavalud ning mõne aja pärast valu paremas puusaliigeses. Algul kannatas ta ära ja arvas, et kõik möödub iseenesest. Peagi muutus valu väljakannatamatuks ning tuli pöörduda perearsti poole, kes kirjutas välja valuvaigistid. Need mitte ainult ei andnud positiivset tulemust, vaid põhjustasid ka maovalu ja kõrvetisi. Tehti röntgen ning selgus, et tegemist on vasaku puusaliigese üliraske artroosiga. Patsiendil suurendati ravimite annust, soovitati liigese proteesimist ja määrati isegi operatsiooni aeg. Koos väljendunud lonkamisega täheldati Duchenne’i sündroomi tunnuseid, tuhara- ja reielihaste atroofiat… patsient sõna otseses mõttes „lagunes“ silme all. Patsiendi päästmist otsides otsustas perearst kirjutada saatekirja füsioteraapiasse.
Ravimeetmed, mida võib kasutada artriidi või artroosi raviks.
Koos valisime välja spetsiaalse ravikuuri: kindlate lihasrühmade treening, lõõgastusharjutused, akupunktuuriprotseduurid koos hirudoteraapia seanssidega. Samal ajal kasutas patsient 5 korda päevas homöopaatilist salvi „Traumeel“. Selle tulemusena tundis Valentin juba 1,5 nädala pärast valu märgatavat vähenemist. 8 nädala pärast normaliseerus kõnnak. 16 nädala pärast otsustas ta taas proovida sportimist. Tänu meie ühistele pingutustele säilitab Valentin, nüüd juba endine „patsient“, enesekindlalt kehalise aktiivsuse, järgides ennetusnõuandeid ja tervislikku eluviisi. Lugupidamisega, doktor Semjon Goltsman.



