Artiklid ja intervjuud

Tööl läbipõlemise sündroom ehk Mina olen „Vägev ja Tugev“!?

Mulle tundus täiesti kohane rääkida sellisest nähtusest nagu „läbipõlemissündroom“, sest oma sügavaks kahetsuseks võin tõdeda, et meie kliinikusse satub sellises seisundis patsiente üha rohkem ja rohkem! Püüdkem koos aru saada, mis „asi“ see selline on!?

Mesinädalad, Ärkamine, Nõrkus, Läbipõlemine…

Selle seisundi puhul võib eristada 4 arenguetappi. Esimene etapp – „mesinädalad“, kui inimene on alles asunud tööle, millega seob suuri ootusi, tajub seda oma väärtuste tunnustamisena ja tunneb avanevatest väljavaadetest eufooriat. Teine etapp – „ärkamine“ või „kainenemine“, kui kõik muutub reaalsemaks, asju tajutakse ilma illusioonide prismata ning selgub tema vastutuse määr ja hinnang sellele, kui hea või halb see talle on. Kolmas etapp – töötoonuse kadumine ehk nõrkus, kui töö mitte ainult ei paku enam rõõmu, vaid hakkab ka ärritama, ning see ärritus kandub kolleegidele, eelkõige juhtkonnale, avaldudes küünilisuses, liigses kriitilisuses või vastupidi enese seest söömises: mind pole kellelegi vaja, mind ei hinnata jne. Neljas etapp – kurnatus; läbipõlemine saabub pärast seda väga kiiresti ja väljendub mitte ainult sellistes psühholoogilistes sümptomites nagu ärrituvus või apaatia, vaid ka füsioloogilistes – kaebused kaela- ja alaseljavalu, uneprobleemide ning üldise emotsionaalse ebastabiilsuse kohta, mis mõjutab ka suhteid lähedaste ja perekonnaga.

Millega see kõik lõpeb, kui inimene ei saa piisavat abi?

Insuldid, infarktid, radikuliidid, tugevad peavalud, suitsiidimõtted. Mõnikord võib sellest olukorrast väljapääsuks olla ka niinimetatud „Fööniksi sündroom“, kui inimene nii nagu „põles läbi“, nõnda ka „sündis uuesti“, leidis endale mingid stiimulid ja naasis enesekindlalt tööle. Sagedamini saabub aga meeleheide, tekib alaväärsustunne ning inimene, kes ei näe olukorrast väljapääsu, vajab juba kõrvalist abi. Läbipõlemissündroom diagnoositi esimest korda neil, kes oma töö eripära tõttu suhtlevad palju teiste inimestega: kontoritöötajad, pangatöötajad jne, kusjuures meie keskuse töökogemusele tuginedes on need peamiselt juhtivtöötajad.

Kriisi ajal puudutas sündroom „lainena“ oma äri ajavaid inimesi. Kui asi on kaugele läinud, tuleb kasutada medikamentoosset ravi, määrata antidepressante ja seejärel töötada psühholoogiga, kuid parem on inimene kusagil teises etapis „kinni püüda“, et kasutada loomulikke taastumismeetodeid. Üks mu kolleeg märkis, et 40% haigustest paraneb iseenesest, küsimus on ainult teadvuse muutmises. Ning „läbipõlemissündroomi“ korral tuleb eelkõige muuta suhtumist iseendasse!

Niisiis, kui oleme välja selgitanud, kes on süüdi, läheme küsimuse juurde: mida teha?

Meie keskuse psühholoogid soovitavad „läbipõlemissündroomi“ ületamiseks järgmist strateegiat: uute ülesannete ja eesmärkide väljatöötamine ning oma töökarjääriga seotud ideaalide määratlemine (see, kes järgib võõraid ideaale, on harva iseendaga rahul!), teiste inimeste abi (vestlused sõprade, pereliikmete ja terapeutidega, kes aitavad iseendas selgusele jõuda), tegevuste ja harrastuste leidmine väljaspool tööd ja töö kõrval ehk teisisõnu töö- ja puhkepäevadesse sisse kirjutatud aeg lõõgastumiseks ja organismi taastamiseks. Siin sobib igasugune ülepinge ennetamine:

  • füsioteraapia,
  • osteopaatia,
  • pehmed manuaaltehnikad,
  • ujula,
  • jooga,
  • pilates

Kõik, mis juhib tähelepanu töölt ja – mis peamine – tööga seotud mõtetelt kõrvale. Jooksmine on hea asi, kuid vahel küsid patsiendilt, millest ta joostes mõtleb, ja kuuled vastuseks: ärist! Milleks selle nimel joosta?

Ja üldse ärge püüdke puhata koos kollektiiviga meeskonnavaimu toetades; parem eemalduda, minna sinna, kus keegi teid ei tunne ja kus tunnete end vabana murest selle pärast, kes ja kuidas teile otsa vaatas ning mida teist mõtles!

Töö lakkab olemast „läbipõlemine“!

Korraldage tööpäev nii, et selles oleksid väikesed pausid, et end välja lülitada, hingata ja organismi hapnikuga küllastada. Kui rääkida mingitest preparaatidest, siis kõige tähtsamad on magneesium ja B-rühma vitamiinid, ravimtaimedest – piparmünt, veiste-südamerohi, viirpuu ja lõõgastavad teed, mida apteegid ohtralt pakuvad. Väga tähtis on ka üldine igapäevane hoiak: tulid tööle, sul on hea ja helge olla, töö on suurepärane, sinu vastutus on selles mahus, nagu vaja – mitte rohkem ega vähem –, ja ka raha saad täpselt nii palju, kui vaja. Tulid tööle selleks, et tunda rõõmu inimestega ja kolleegidega suhtlemisest, ning kui töö lõpetad, jätad selle siia ja lähed üle teise seisundisse. Ja kui see „läbimõeldud hoiak“ muutub harjumuseks, kaob sagimise tunne ning töö lakkab olemast „läbipõlemine“. 

Lugupidamisega doktor Semjon Goltsman.

Tagasi kõigi artiklite juurde

Broneerige vastuvõtuaeg sobival viisil

Veebibroneerimine

Valige spetsialist ja sobiv aeg

Vali aeg

Administraatori abi

Saatke vastuvõtule registreerimise päring

Saada päring

Või helistage: (+372) 675 00 57