Just nii vastas mulle Georg Voldemarovitš, kui pärast tema arvukaid kaebusi südamepiirkonna valu üle küsisin, kas tema soolestik tühjeneb piisavalt hästi.
„Te oleksite võinud veel lisada, et süda ja kannad on omavahel seotud!“ ütles ta vihaselt põski punnitades. Seejuures nägi ta nii koomiline välja. Nagu laps, keda solvati sellega, et talle enne lõunasööki magusat ei antud. Mu soov pidada talle õpetlik loeng ja rääkida teaduslikust lähenemisest mis tahes haiguse terviklikule mõistmisele haihtus kohe. Tahtsin temaga rääkida rahulikult ja lihtsalt ning selgitada näitlikult, nagu teen alati oma pojaga suheldes.
„Vaadake,“ alustasin. „Kujutame ette, et teie organism on söökla või restoran. Süda on peakokk. Tal on alluvad kokad — teised elundid —, kelnerid — veresooned ja närvid — ning abikokad. Koristajad on soolestik. Ärge unustage kontrollorganit, restorani direktorit. Ma räägin peaajust. Tema peab kõigega rahul olema. Siis on ka emotsioonid head ning kogu organism, meie puhul restoran, õitseb.“
Ta vaatas pilgutamata. Jõudsin juba mõelda, et loobusin teaduslikust lähenemisest asjata, kuid ta lausus:
„Aga kes on siis külastajad? Inimesed, keda me kohtame?“
„Ei, miks siis? Keha teeb kõike ainult teie jaoks. Iga organismi peamine ülesanne on see, et teie oleksite õnnelik. Mitte naabrinaine Marja Ivanovna ega isegi lapsed ja lapselapsed. Ei. Keha töötab teie jaoks. Külastajad on organismi rakud, mis uuenevad. Mõni tuleb sagedamini, mõni harvem. Naaseme meie restorani juurde. Kui koristajad ei täida oma kohustusi korralikult, prügi viiakse välja harva ja vahel meenub see kord nädalas, kas kollektiiv töötab teie arvates hästi? Kuidas kokad toitu valmistavad? Kas külastajad jäävad rahule? Ja mida ütleb restorani direktor? Kas tal on hea meeleolu ja enesetunne? Juhtkonna meeleolust sõltub palju. Nii õigel ajal saadud puhkus kui ka preemiad. Ning üldiselt kollektiivi õhkkond ja soov ladusalt töötada.“
„Olgu,“ ütles Georg Voldemarovitš. „Tegelen kõhukinnisusega. Kas süda siis lõpetab valutamise? See on mul juba kümme aastat valutanud, kuid uuringud ei näita midagi selget! Mulle pandi isegi praegu moes olev diagnoos: vanadus.“
„Loome organismile tervikuna mugavad elutingimused. Usun, et kunagi pole hilja. Siis vaatame, kuidas teie hoolealused end tunnevad.“
„Hoolealused,“ naeratas ta. „Kõlab naljakalt. Olen harjunud teisiti mõtlema: organismi probleemide ja kapriisidega tuleb võidelda! Kas peaksin veel nendega rääkima hakkama?“
„Rääkige, rääkige,“ kiitis mu meditsiiniõde heaks. „Meie Anastassia Igorevnaga teeme seda alati. Ma pole teist palju noorem. Ma ei hakka täpsustama, kui palju.“ Ta naeratas. „Kuid mind vaevab harva miski.“
Sellised need ongi — õpetlikud jutud täiskasvanutele ja lastele!



