Viiendale punktile kukkumine peaks loogika järgi olema kõige ohutum ja valutum – mis seal siis peale amortisaatorina toimiva rasvakihi ikka on? Ometi oleme „konstrueeritud“ nii, et maandume väga harva täpselt, vabandage, tagumikule. Enamasti püüab inimene lennu ajal ühel või teisel viisil end kokku tõmmata, kuid see ei õnnestu alati. Sellest, et kokkupõrge maaga on toimunud, annab tunnistust kohutav valu kohas, kus selgroog oleks justkui ammu pidanud lõppema. Kuid ei – tõenäoliselt sai löögi sabaluu ning sellest, kuidas selle vigastustega toime tulla ja valu võimalikult palju leevendada, räägib ajalehe MK-Estonia veergudel lülisamba ja liigeste ravikeskuse „Goltsman Therapy“ peaarst doktor Semjon GOLTSMAN.
Kohutav vapustus
„Taastumist nõuab iga kukkumine,“ ütleb dr Goltsman. „Löök põhjustab ju organismi põrutuse ning siseelundid reageerivad sellele ühel või teisel viisil. Erilist tähelepanu nõuab aga just sabaluu, kuigi Murphy seaduse järgi on seda praktiliselt võimatu ravida – kuidas te näiteks sellele kipsi panete? Vaatame, mis juhtub sabaluule kukkudes. Kukkumise hetkel tõmbuvad lihased refleksiivselt kokku, kusjuures nii tugevasti, et vaagnapiirkonna põrutust võib sisuliselt võrrelda ajupõrutusega: viienda punkti kaudu saadud löök liigub alt üles otse pähe, kukkumisel lööb kogu tserebrospinaalvedelik inertsi mõjul samuti vastu pead. Ja kogu kaitsev lihaspinge koondub kolju piirkonda. Peale selle asub sabaluus tohutu hulk reflektoorseid punkte ning löögi hetkel toimub nende hüperstimulatsioon. Jämedalt öeldes asetati punkti juurde elektrood ja lasti peale pidev pinge. See tähendab, et eri piirkondi stimuleeritakse pidevalt ning tegelikult on see, nagu kõik liigne, väga halb. Algavad organismi reaktsioonid, mis avalduvad väga erinevate seisunditena. Meie organismis on väga võimsad kompensatsioonisüsteemid, mis võtavad löögi enda peale,“ selgitab doktor. „Kui tõsiselt rääkida, siis kestab see kõik teatud ajani. Vanusega ägenevad hädad, tekivad uued ning ka näiliselt ammu unustatud sabaluule kukkumine võib endast taas märku anda. Kusjuures valutama ei pea tingimata just sabaluu. See võib avalduda näiteks peavaludena – vaagnapiirkonna pinge annab otse pähe ning sellega on muide seotud ka tüdrukute sagedased peavalud. Sama puudutab menstruatsioonivalusid… Eriti juhul, kui ka selgroog on kõver. Kõik on väga seotud – ühe piirkonna pinge kutsub esile teise kohese reaktsiooni ning põhjuseta valusid ei ole.“
See on siiski olemas!
Kujutame aga ette, et kukkumine on juba toimunud, te saite kindlalt teada, et „teil on sabaluu“, ahmite õhku ja püüate mitte valjusti karjuda. Kuna puhtreflektoorselt püüab inimene valukollet kaitsta, surudes valutavat kohta kokku, tekib ka löögi hetkel soov end võimalikult sirgu ajada, „teisele poole“ kaardu tõmmata ja valusat kohta käega kinni suruda. Tõsi, sabaluu puhul pole eriti midagi kokku suruda ning see pole ka õige. Vastupidi, valusast piirkonnast tuleb pinge võimalikult täielikult maha võtta, seepärast soovitatakse selga venitada, tõmbudes kerra: „Võtke „looteasend“, võite teha seda külili lamades või selili lamades jalad kõveraks tõmmata ja kätega nende ümbert kinni võtta – see pole oluline,“ räägib esmaabist dr Semjon Goltsman. „Peamine on kerra tõmbuda, et sellest piirkonnast pinge maha võtta. Ärge kiirustage, ärge püüdke kohe püsti hüpata ja jooksma hakata, laske organismil toibuda.“ Esimesel kahel päeval pärast kukkumist soovitatakse vigastatud kohale asetada külma ja kasutada rahustavaid salve. Võimaluse korral on parem muljutud kohale mitte istuda, see ei lase seda niikuinii teha. Midagi soojendada pole vaja.
„Ja loomulikult on just õige aeg osteopaatiaks või hingamisvõimlemiseks, mis aitavad sisemisi lihaseid lõdvestada ja spasmi leevendada. Osteopaatilist protseduuri saab teha ainult spetsialisti juures, hingamisvõimlemist võib aga teha ise ja kodustes tingimustes. Tegevusalgoritm on väga lihtne. Hingamine peab olema ühtlane ja aeglane ning hingama peate kogu kehaga,
“ räägib doktor. „Asetage käed sellele kohale, millega hingate, see tähendab diafragma piirkonnale. See aitab teil keskenduda sellele, mida teete. Keskendusite? Siis paigutage käed ümber: üks asetage sabaluule, teine kuklaaugule. Hingame. Rahulikult, ilma erilise rütmi või loendamiseta, nii et teil oleks mugav. Seansi kestus on kaks minutit, kukkumisjärgse kuuri kestus – vähemalt kahe päeva jooksul 3–4 korda päevas.“ Kahjuks ei ole sabaluu põhjalikku ravi kui sellist olemas – sellest rääkisime eespool. Ja selles seisnebki sellele piirkonnale kukkumise suurim oht – meie „sabake“ paraneb kõrvalise abita ning kuidas ta paraneb, teab ainult tema ise, kuid selle kukkumise tagajärjed hakkavad aastaid hiljem endast märku andma. Mõnel inimesel hakkab see ilmale reageerima, teisel algasid mõni aeg pärast kukkumist peavalud. „See pole kaugeltki võimalike probleemide täielik loetelu,“ jätkab dr Semjon Goltsman. „Meie sabaluu võib valmistada hulga ebameeldivaid üllatusi kuni selleni välja, et naised ei suuda last normaalselt kanda. Kordan, et meie kehas on kõik väga tihedalt seotud ning sabaluud tuleb eriti hoida.“



