Ma armastan liikumist. Ja võrdlen jalgrattasõitu sageli väikese eluga. Kusagil tuleb kiirust lisada, et jõuda järgmisesse kurvi. Kusagil on aga lihtsalt vaja peatuda ja puhata, muidu ei jõua sihtpunkti.
Eile märkasin järjekordsel linnasõidul äkki, et mu jalgratta pidurid ei tööta enam korralikult. Mul ei jäänud muud üle kui kiirust vähendada ja sõita nii, et peaaegu poleks vaja pidurdada. Ja taas tõmbasin paralleeli jalgrattasõidu ja elu vahele. Kui kujutada ette, et rikkis piduritega jalgratas on meie haige organism, siis kuidas peaksime sellesse sel juhul suhtuma? Loomulikult püüdma tervist taastada. Pidurid parandama. Aga kui sõita on ikkagi vaja just praegu?
Loomulikult ettevaatlikult, kiirustamata ja marsruuti hoolikalt valides. Jah, kurvides sõidetakse sinust mööda ja sa oled oma kiirusega kellelegi ebamugav. Kuid küsimus ei ole teiste inimeste mugavuses. Küsimus on sinu ohutuses. Meie aga jätkame haigestudes sageli täispurjedes edasi tormamist, lubamata endale aega isegi elementaarseks puhkuseks ja taastumiseks. Ning riskime tervisega. Vahel isegi eluga. Kõik, mida praegu teha saame, on jõuda ettevaatlikult ja ennast hoides sihtpunkti, et seejärel rikked parandada.
V ahel vaatad neid, kes jalgratastel suure kiirusega mööda kihutavad ja jalakäijaid hirmutavad, ning mõtled, kas need inimesed näevad, kui imeline on maailm just sel hetkel. Need, kes kihutavad mere ääres, märkamata merd ennast. Need, kellele ei loe kellegi tunded peale nende endi. Mu süda jääb seisma, kui näen, kuidas laps sellise sportlase ette ootamatult teele jookseb ning too jõuab temast viimasel hetkel mööda põigata.
Minu juurde tulevad patsiendid, kes pärast enesetunde paranemist esimestel raviseanssidel ei jõua ära oodata, millal saavad naasta samasse harjumuspärasesse elurütmi. Liikuda samamoodi, sportida ja sama palju jalutada. Kuid sel hetkel pole organism veel terve. Mehhanism pole veel korras. Ning sellisel perioodil on endiselt vaja suhtuda endasse võimalikult säästvalt. Inimesed ütlevad aga sageli: „Doktor, ma ei saa endale haige olemist lubada. Kes teeb minu töö minu eest ära? Kes lapsi toidab?“ Sellisel juhul sarnanevad inimesed rikkis piduritega täiskiirusel kihutavate jalgratturitega. Need inimesed ei suuda hinnata tervisesse sellise hooletu suhtumise kõiki tagajärgi.
Ma ei väsi patsientidele ütlemast: „Hoidkem seda, mis meil on. Hoidkem oma keha. Suhtugem sellesse mõistmise ja tähelepanuga. Mõistkem, et kõigel on oma aeg. Täna on aeg töötada ja oma eesmärke saavutada. Homme aga on lihtsalt vaja leida aega puhkuseks. Kui te haigestusite, ärge lööge oma keha signaalidele käega. Laske tal puhata ja terveks saada. Siis ei pea te käima ühe arsti juurest teise juurde, imestades, mis tervisega toimub. Ning te suudate mõista, et keha on juba ammu abi palunud. Kuid keegi ei kuule seda paremini kui teie. Arstid saavad aidata, kuid sellele lõpusirgele, tervise poole, juhivad inimest tema sisemine teadlikkus ja soov kuulda mitte ainult seda, mida spetsialistid talle räägivad, vaid eelkõige seda, mida tema keha talle ütleb.“ Lugupidamisega, doktor Anastassia Šananina.



