Kevadise avitaminoosi ajal söövad inimesed eriti aktiivselt puu- ja köögivilju, arvates, et need on kasulikke aineid täis. Mõne eksperdi arvates on supermarketite riiuleid täitvates värvikates viljades aga sageli rohkem kemikaale kui vitamiine.
Saagikoristuseni on veel pikk tee, kuid kauplused pakuvad küpseid puu- ja köögivilju igale maitsele. On arusaadav, et paljud viljad tuuakse meile meretagustest riikidest, kuid kuidas muutuvad roheliselt saabunud banaanid äkki kollaseks ja valmimata virsikud enneaegu küpseks? Selgus, et viljade kallal ei tööta agronoomid, vaid keemikud. Näiteks muutuvad rohelised banaanid loetud päevadega isuäratavalt kollaseks… gaasikambris.
„Öko“ ei ole kvaliteedigarantii
Miks seisavad õunad, pirnid ja viinamarjad nädalaid ega rikne? Miks tuleb vahel vilju pestes nende pealt maha mingi kile? Kas on tõsi, et kemikaalid, millega puu- ja köögivilju töödeldakse, põhjustavad vähki? Võib-olla ei tasu tervisega riskida ja tuleks viljad vitamiinidega asendada? Nende küsimustega pöördusime kohaliku eksperdi poole. Meditsiinikeskuse „Goltsman Therapy“ peaarsti asetäitja, homotoksikoloog Natalja Bulattšik rääkis ajalehele „Stolitsa“ antud intervjuus, et vitamiinide võtmine on kasulikum kui puu- ja köögiviljade söömine!
„Paljud puuviljad tuuakse meile toorelt ning järelvalmimine toimub spetsiaalsetes kambrites, mis põhjustab paljude vitamiinide kadu. Teisest küljest ei saa väita, et sellistes puuviljades vitamiine üldse pole — neid on, nagu igas valmimata viljas. Kuid nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks homöopaatiat ja looduslikke ravimeetodeid praktiseeriva arsti suust, on apteegivitamiinide tugi sellises olukorras inimesele lihtsalt vajalik. Nii tuleb meie laiuskraadidel võtta D-vitamiini suurtes annustes, mis tähendab vähemalt 30 mikrogrammi ööpäevas. Sama võib öelda C-vitamiini kohta, mida saame meretagustest apelsinidest ebapiisavalt. Siiski ei tasu endale iseseisvalt löökannuseid määrata ega piirduda üksnes toidulisanditega — arst aitab arvutada viimaste õige vahekorra, mis korralikult imendub, sest kõiges on vaja tasakaalu.
Kui pöörduda tagasi spetsiaalsetes kambrites „järele jõudvate“ puuviljade juurde, pole selles tehnoloogias midagi uut — seda kasutatakse kõikjal ning kemikaalid pestakse hiljem viljadelt kuuma veega maha. Sama veega eemaldatakse parafiinid, millega puuvilju parema säilivuse huvides töödeldakse. Parafiinkilega kaetud õun võib läbida tuhandeid kilomeetreid ja jääda selliseks, nagu oleks see eile nopitud. Iseasi, et seda on parem pesta seebiga ja isegi koor eemaldada. Kui aga lihtsalt koorida pesemata toodet, viiakse kemikaalid viljalihasse. Seepärast ei tasu võtta pragunenud köögivilju — võimalik, et kemikaalid on juba nende viljalihasse jõudnud, sest köögivilju töödeldakse spetsiaalse suitsuga ka ladudes, et takistada seente või näriliste levitatavate infektsioonide levikut.
Üldiselt töödeldakse igasuguste ainetega kõige vähem kohalikke köögivilju, sest neil pole vaja läbida tuhandeid kilomeetreid.
Arvatakse, et kui näiteks tomatil on eriti paks koor, sisaldab see palju nitraate — see võib tõepoolest tõsi olla, kuid praegu on tekkinud palju väga tiheda koorega sorte. Seepärast kutsun üles köögivilju nuusutama — kui need ei lõhna millegi järele, paneks see mind mõtlema.
Ka kartuli „läbinägemine“ pole raske — kui see pärast lahtilõikamist punaseks muutub, tähendab see, et kasvatamisel kasutati liigselt nitraate. Kartul peab lõikekohalt mustaks muutuma.
Kui rääkida salatitest, mille pakendil on märgitud, et need on väidetavalt juba tarvitamisvalmis ja neid pole vaja pesta, ei tasu seda pimesi uskuda — neid tuleb loputada, pealegi teevad mõned seda erilisel viisil. Salatitaolise rohelise söömise kultuuri oleme alles hiljuti hakanud Vahemere rahvastelt üle võtma ning neilt tuleb üle võtta ka selle rohu puhastamise kultuur. Kui itaallased leotavad salatit nõrgas äädika- ja soolalahuses, tasuks ka meil sellele mõelda. Nemad teavad paremini, sest nende jalge all on see roheline alati umbrohuna kasvanud. Mis puutub soola, siis seda on ammustest aegadest kasutatud desinfitseerimiseks — näiteks kui panna seened soolasesse vette, ujuvad neis olevad ussid pinnale.
Öeldakse, et täiesti kemikaalidega töötlemata puu- ja köögiviljad on töödeldutest palju ohtlikumad, sest neil paljunevad bakterid kontrollimatult. See pole tõsi, kui korjasite õunad ise oma aiast ja peitsite need hoolikalt näriliste eest. Kui aga rääkida kauplustest, mis pakuvad kemikaale kasutamata kasvatatud ja säilitatud vilju, tasub mõelda.
Sest ühest küljest võivad niinimetatud looduslikus sõnnikus olla ohtlikud parasiidid — ehhinokokk jne —, ning kemikaalidega töötlemata seisma jäänud tomatid võivad olla lihtsalt tervisele ohtlikud. Pidage meeles: kui köögivili lõhnab mädanemise järele, sellel on mustad täpid või hallitus, on see juba saastunud ja seda ei tohi süüa, ükskõik milline „öko“ silt sellel ka ei ilutseks.
Kõike seda tuleb jälgida, sest pesemata, mädanenud või seenega saastunud puu- ja köögiviljade söömine võib olla üks vähi tekkimise põhjustest,“ ütles homotoksikoloog doktor Natalja Bulattšik.



